Meie lugu

Kui meie armasale tütrele Kristinile hakkas võrevoodi väikseks jääma, suundus emme Siret kaubandusvõrku uut otsima. Kuna puidust võrevoodi oli olnud lapsele tõeliseks nuhtluseks, kõva ja kolisev, muhkutekitav puit, mida käepäraste vahenditega pehmemaks oli vooderdatud, olid poodi minnes kaasas kindlad soovid ja mõtted – pehme voodi, mahakukkumiskindel, rõõmus ja värviline, lapsesõbralik.

vooderdatud lastevoodi

Paljudele tuttav pilt – tekkidega vooderdatud võrevoodi

Mida polnud, seda polnud, pehmetest vooditest olid saadaval ainult tumedates toonides  kahemeetrised kušetid.  Ka internetist ei leidnud me endale midagi lapsesõbralikku. Istusime siis maha ja sirgeldasime esmase visiooni paberile.  Mõned konsultatsioonid puidumeister Hennuga ning ühise koostöö tulemusena valmis mõnus voodi meie väiksele tütretirtsule.  Tegelikult lausa 2 voodit, ka meie teisele tütrele, Gretele.

Voodid võeti tüdrukute poolt kohe omaks, on ju palju toredam ronida üle padja voodisse, teha sealt servalt mõni hüpe, kukerpall või lihtsalt magada nii, et jalad ripuvad üle pehmenduse. Ei ole ka meil muret, sest kumbki pole sealt kordagi maha kukkunud ning tekk püsib alati voodis. Tõsta voodi kuhu tahad, ehita nii mitu kõrgemat serva kui vaja, uni on ikka mõnus ja rahulik, nii lastel kui vanematel.   Vähetähtis pole ka see, et kui magamiskindlus juba käes, saab torupadjad eemaldada ning kvaliteetne voodi on teismeeani olemas.    

meie lugu